Maksuraha pole idudega riskimiseks

Eestis oleks justkui loodud uus majandus- ja aiandusministeerium. Kui üks minister Urve Palo püüab riiklikku praamiteenust sisse seades 60 miljonit eurot maksuraha säästa, siis teine minister Anne Sulling paneb sama suure summa kohe idudena riskipeenrale. Ehk siis suunab KredExi kaudu riskiinvesteeringuteks idufirmadesse.

Äripäeva jääb enda varasema seisukoha juurde, et riskikapitaliturg ei ole kindlasti koht, kuhu riik peaks maksumaksja raha paigutama. Majanduse elavdamiseks oleks kasulikum näiteks kehtestada sotsiaalmaksulagi.

Esiteks ei vaja idufirmad riiklikku raha. Tegu ei ole sugugi turutõrke olukorraga. See valdkond on nii aktiivne ja rahvusvaheline, et vähegi huvipakkuvad ideed leiavad erariskikapitali üles ja vastupidi. Ise küsimus on, kui kiiresti ja kui suurel hulgal, aga see sõltub suurest ka idufirmast endast, kes peab oma toote või teenuse headust ja vajalikkust tõestama. Riigi raha mängu pannes võivadki lauale ilmuma hakata lihtsalt raha saamiseks mõeldud äriplaanid. Kuna idufirmade puhul on juba niikuinii sisse kirjutatud loogika, et lõviosa neist ebaõnnestub, siis läheb riik täiesti teadlikult maksumaksja raha maha mängima.

Selline samm on seda huvitavam, et Kredexi tegevjuht Andres Treier ise on öelnud: „Kogu turg areneb loogiliselt selles suunas, et minna eraturule üle. Turg oli vaja käima lükata. Nüüd on järgmine samm see, et riik läheb sellelt turult ära." Arusaamatul kombel teeb valitsus risti vastupidi. Läbi Arengufondi ja SmartCapi on riik juba riskikapitali turul toimetamas ja Äripäev on kirjutanud, et idufirmadesse on investeeritud ligi 12 miljonit eurot. Turu loogikast lähtudes tuleks hoopis sealt samm-sammult väljuda, mitte uusi kümneid miljoneid juurde kühveldada. Samuti on idufirmad – osalt samadki firmad – saanud toetust ka EASilt, kokku ligi 8 miljonit.

Tõsi, KredEx ei paiguta seda 60 miljonit viie aasta jooksul üksi ega otse. Varase faasi fondifondi kaasatakse erakapital ning loodavate allfondide juhtimine on samuti erasektori käes. Samas on aga plaani järgi 70% kapitalist riigi raha. See loob ühtlasi võimaluse, et ebaõnnestumise korral suureneb poliitiline surve fondidele ja otsustele. Ehk siis näiteks olukorras, kus isegi kõige riskialtim kapitalist lõpetaks mõnesse idufirmasse investeerimise, võiks valitsus seda maksumaksja rahaga ja külma kõhuga edasi teha. Kui kaotuse tunnistamine võiks mõjuda halvasti poliitilisele mainele, ollakse valmis võib-olla isegi erakorralist toetust lisama.

Riigi roll ei ole rohkem maksuraha kokku koguda, et selle arvel riskiinvestorit mängida. Kui tahetakse majandust toetada, siis oleks märksa kasulikum ammuoodatud sotsiaalmaksu lae kehtestamine. Reformierakonna ja IRLi koalitsiooni programmis lubati kehtestada 1. jaanuarist 2014 sotsiaalmaksu (v.a. ravikindlustuse osa) lagi nii, et töötasu osalt, mis ületab 4000 eurot kuus, ei maksta sotsiaalmaksu. Selle hinnaks pakuti toona 2014. aastal 13 miljonit eurot ja 2015. aastal 17 miljonit. Arvestades, et suur osa rahast tuleb teiste maksude näol eelarvesse tagasi, võiks riskiraha asemel seda lage ilmselt allapoolegi tuua.

Maksulagi on ühtlasi õiglasem, kui raha ümberjagamine riskifirmadele. Idusektoris tekib (ebaõiglane) turumoonutus, kus osad saavad riigilt rahasüste ja teised ei saa. Sotsiaalmaksu lagi looks võimaluse luua kõrgepalgalisi töökohti kõigis sektorites ühtegi eelistamata.